Remondipäevik 2

Njah, oleks siis remont sealkohal pooleli jäänud, aga ei... Mingi imelik tunne sundis tagant ja ajendas tegudele! Võib-olla oli see tahtmine teha midagi ise ja õigesti ja kõige ilusamini maailmas! Eeh, siinkohal pean nentima, et kuigi ma seda veel tol hetkel ei teadnud, võin nüüd omadest kogemustest kinnitada, et ainuüksi sellest tahtmisest ei piisa. Peab olema ka oskusi (kas või oskus internetist õpetusi ja juhendeid otsida) ja viitsimist.

K, 10.juuni '09

Hommik algas minu jaoks viimast korda Aleksandri tänavas. Sõin kiirelt ühe kukli, võtsin mingi toidukraami kaasa ka ja hakkasin Raudtee poole liikuma. Sinna jõudes hakkasin suure innuga tööle lootuses sel päeval midagi vägevat korda saata. Alustasin siis magamistoaga. Täpsemalt oli seal vaja üks sein kinni katta, sest see oli kaetud mingi savivärgiga ja seda tuli tolmu ja värvi ja muu kurja eest kaitsta, mis remondi ajal juhtuda või rünnata võib. See oli... omamoodi kogemus. Alguses ei suutnud ma välja mõelda, millise süsteemiga ma ajalehti seina peaksin panema. Proovisin ühte ja teist pidi, kuni otsustasin, et kõige otstarbekam on kõigepealt ajaleht servaga veidike üle aknalaua panna, paras jupp teipi rulli küljest lahti rebida ja siis see ajalehe külge panna ning seejärel seinale. Peaaegu et isegi toimis. Mõnikord läks teip natuke keerdu ja kleepus igale poole mujale ja mõnikord läks ajaleht kortsu, aga tubli tükk sai enne ikka tehtud kui kopa ette viskas.

Vahelduseks võtsin kardinapuud akna eest ära. Ruloo ka. Sellega oli jälle natuke nuputamist, sest mul polnud õrna aimugi, kuidas see peaks seina küljest maha käima. Ma oletasin, et see kardinaosa koos pulgaga peaks sealt kuidagi eraldi välja käima, aga kuidas, seda ei õnnestunud mul välja nuputada. Kruvisin siis ühe otsa enamvähem lahti ära, kui hakkasin mõtlema, et kui ma selle täitsa lahti keeran, võib see teoreetiliselt ju ära murduda, kui ta sinna ripnema jääb... Võtsin siis jälle vana hea teibirulli ja teipisin selle ühe otsa tavalise kardinapuu külge, mis veel üleval oli. Oma tooliga teise otsa ronides leidsin aga, et ei mahu kuidagi kruvikeerajaga õigesse kohta. Sahmerdasin siis seal natuke ja järsku jäi kardinaosa koos pulgaga mulle kätte. Ma ei tea, kuidas see juhtus, nii et ausalt öeldes võib selle tagasipanemine natuke keerukaks osutuda, aga noh, eks näis :D

Veel tegelesin sel päeva köögiaknaga. Kuna siin olid kõik aknad vahetatud, aga köögiaknal olid veel põsed tegemata, oli see esimene asi, mis tuli seal korda ajada. Ta oli sinna aknaäärtesse kipsplaadid pannud, aga need ulatusid seinast natuke ettepoole (st, olid liiga laiad) ja need tuli kuidagi seinaga samale kaugusele saada. Isa soovitas vaibanuga, millega ma ka algul üritasin, kuid loobusin võrdlemisi kiiresti, sest tulemusi eriti polnud ja hääl, mida see tekitas, oli jube. Nüüd tuli jälle vana hea mõistus appi võtta. Mulle tuli meelde, et ma ostsin endale kunagi pahtlilabida, et sellega ühelt vanalt kapilt lakki maha kraapida ja nüüd kulus see päris ära. Hööveldasin sellega siis kipsplaadi serva ja edenes päris hästi, kuni käed hakkasid pisut ära väsima ja jõudsin kohani, kus oli vaja rohkem seda maha võtta. Nüüd hakkas verd ja higi pritsima. Tegelikult põhiliselt siiski ainult verd. Käsi libises pidevalt suunas x ja nukid kündsid seda mõnusat kipsipinda ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Hea, et seal nüüd pahtlikiht peal on, muidu oleks kogu see veresaun ikka näha ja see oleks päris õõvastav, ma arvan.

Kuna mu käsi esimese plaadi lõpuks võrdlemisi paistes ja katki oli, otsustasin teise plaadi mõneks teiseks korraks jätta ja tegin oma esimesed katsetused makroflexiga. Lugesin päris hoolikalt selle kasutusjuhendit jms, sest ma olin suhteliselt veendunud, et see on midagi millega ma enam hakkama ei saa. Raputasin siis purki, panin otsiku külge, keerasin pudeli tagurpidi ja... Hoplaa! Ongi! Tuligi makroflex välja. Esimese proovilennu tegin muidugi ajalehe peal, et näha, kuidas see sealt välja tuleb ja kuidas paisub jms. Nüüd oli kord kipsplaadi ja seina vahelise prao käes. Suur oli mu rõõm, kui esimesed 7cm kõik hästi läks ja seda suurem üllatus, kui järgmised 4cm sealt alla potsatasid... Õnneks olin ma ettenägelikult ajalehe selle koha alla pannud, nii et lõpuks kõrgus seal mägi makroflexi, aga ka pragu oli enamvähem täidetud.

Ma kirjutaksin sellest ka, et mul sai natuke enne seina katmise lõppu teip otsa ja nii jäigi esialgu sinna tükk lahtist pinda või et ma ei suutnud kuidagi makroflexi otsikut puhtaks saada, aaga ma olen hetkel liiga unine.

Vahepeal tuli veel üks ilus noormees ja tõi mulle voodi ja madratsi, mille Olari vanemad meile ostsid. See on suuuuur!!! Hetkel on see madrats meil lihtsalt keset elutoa põrandat ja siin me ka magame.

Samal õhtul käisime veel Olariga ehituspoes ja ostsime seinavärvid ära. Magamistoa jaoks kollase ja kööki rohelise. See läks palju raha maksma.

Veel jõudsime kolmapäeval kolida. Egon oli nii lahke ja tuli meile oma suure autoga appi :) Saime kahe korraga kõik asjad ära toodud ja veel aitas ta Olaril köögikapid garaaži vedada.

Lõpp.