Miks ma tunnen nii, et teised inimesed, kel on lapsed, on oma õiguse olla lapsevanem juba välja teeninud, aga mina pean selle kallal alles praegu töötama? Miks ma tunnen, et peaksin pingutama 10x rohkem kui seda praegu teen, aga ometi tunnen juba praegu, et alati ei jaksa. Ei jaksa lihtsalt tugev olla. Miks tugev? Kas ei peagi ma iga päev tõestama, et ma olen hea ema, elukaaslane, sõber, õpilane, linnakodanik, tütar, õde, lapselaps jne? Ja oleks siis, et ma suudaksin sellest nimekirjast midagi hästi teha, aga ei... Ma tahaks teha kõike ja kõige paremini ja loomulikult tuleb see kõik siis ainult poolikult välja. Ning siis hakkan ma end haletsema, sest ma tunnen end jälle ebaväärilisena selle kõige suhtes, mis mul on. Siis on hästi kurb... ikka kohe hästi kurb. Siis tahaks lausa midagi lolli teha, aga ei tee. Sest siis mul tuleb jälle meelde, mis mul olemas on ja et...
A.
1 comments:
Mõtlesin tükk aega, mis sõnadega lohutada, sest ma ju tean nii hästi, millest sa räägid.
Aga ei oska midagi muud välja mõelda, kui seesama, et pai.
Post a Comment