Lugesin eile Octave Mirbeau "Piinade aeda". Pean tunnistama, et algus oli natuke igav, mida kindlasti võimendas põhimõtteliselt äärest-ääreni ja imepisikeses kirjas tekst. Edasi läks natuke huvitavamaks, kuigi häirisid kohati meetripikkustena tunduvad kirjeldused (seda eriti lõpupoole). Mingit konkreetset värki nagu polnudki :D lihtsalt üks kärestikuna voolav ja hüplev lugu. Olgu, kuna mul mõte praegu üldse ei jookse, ei kirjuta ka rohkem. Vot!
Aah, nii palju siis ka veel siiski, et ma polegi päris kindel, kas soovitada seda teost teistele või mitte, aga kui kiiksuga raamatud meeldivad, siis... See oli kindlasti kiiksuga. :P
A.
0 comments:
Post a Comment