Kõigepealt siis ärkamine. Kas kujutate ette, mis tunne on hommikul esimese asjana näha kõigepealt oma kallist meest ja seejärel... Kõige vapustavamat triljoni-dollari-vaadet? Mul jäi hing kinni! Ma nägin rohelisi mäenõlvu, valgeid liustikke, mägilehmi ja oooh, mida kõike veel, aga kas sellest juba ei piisa? See oli nagu ärkaks ühel hommikul tegelikult ärkamata, näha kõiki värve neid tegelikult nägemata, sest neid ei olemas. Pole olemas sellist rohelist, nagu seda olid nii lähedal ja ometi niiiii kaugel olevad mäenõlvad ja puud seal peal, mis paistsid justkui ristikulehed - ja ristikulehed kaugelt vaadates. Pole olemas sellist värvi lehmi, nagu seal olid - nii kuldsed ja valged ja pronksjad ja ometi sõnnikused nagu mu vanaema armsad lehmad olid. Ja ei ole võimalik, et päike on nii valge ja soe ja lähedal, nagu võiks selle kiiri iga kell kätte võtta, kui tahtmine tuleb.
Kui esimene lumm läbi, kasisin end ja panin kähku riidesse. Läksime alla hommikusöögile ja juhiseid kuulama. Saime isegi mägede kaardi ja puha. Pidime ju jalutuskäigule minema. Moodustasime siis mingid grupid ja valisime raja, sõime kõhud täis, võtsime teemoona kaasa koos muu varustusega (soojad riided, fotokas jne) ja minek, sest hilja peale ei tohtinud jääda - mägedes läheb kiiresti ja ootamatult pimedaks.
Jätkub...
3 comments:
ooo, värvimuutus!
Ja ma kannatatatatamatult ootan järgmist järge!
Ootan järge! :D
Kas tuleb veel detsembris või plaanid igal kuul natukene pajatada? :P
Ausõna tuleb detsembris! Mul polnud netti mõni aeg nüüd :$
Post a Comment