Itaalia, 1.päev

28. august, neljapäev

Olime öösel Olariga mu onu juures, sest maja, kus me enne elasime, müüdi maha ja meie pidime välja kolima. Viimased asjad toimetasimegi 27nda õhtul minema.

Igatahes äratus oli kell hästi vara, ütleks, et 5.20 hommikul. Ma olin just unes näinud, et me magasime sisse ja onu pidi meid autoga bussi juurde viima ja me olime kõik hästi paanikas. Õnneks oli reaalsus pisut teistsugune - ärkasime õigel ajal, läksime linnaliiniga kesklinna ja ainult mina olin paanikas. Tegime veel viimased iluprotseduurid (hammaste pesu jne), ja oli minek õue. Pimedasse ja külma ja märga õue. Pole vist vaja mainidagi, et kotid said märjaks ja nõnda ka seal olnud pealmised riided näiteks.

Vanemuise alumisse parklasse, kust me buss kell 6.30 väljuma pidi, jõudsime teistena, ja kuna polnud erilist tahtmist ka kõige peidetumate kohtadeni läbi liguneda, ootasime sõiduki saabumist kaubamaja ülemise peatuse varjualuses. Uni oli. Metsik uni.* Ma ei arvanud, et sellest võitlusest eluga pääsen, kuid siis - nagu tellitud! - jõudis kohale me imeliselt mugav ja kõigest pisut logisev buss. Ronisime sisse ja saime koha Anna-Liisa ja ta mehe vastas (seal oli üks laud keset pingirida ja me olime seega ainsad, kes said istuda seljaga sõidusuunas).

Sõime kaasavõetud kartulivahvlid ära ja mina pistsin pintslisse ka umbes poole oma toiduvarust. Helistasin emale ja imestasin, et nad kell seitse magavad. Vajusin unne. Kui ärkasin, ütles Olari, et oleme Lätis, mida mina muidugi ei uskunud, sest ma olin ju ainult viieks minutiks tukastanud. Oma telefoni vaadates ja nähes, et levi on suur NULL, pidin tõdema, et tal oli õigus olnud ja ma olin päris palju maha maganud.

Lätis olid tee ääres kollased torud ja mehed, kes nendega sehkendasid. Seal olid ka hästi suured putked ja puud ja naljakad teesildid. Pärdod Kastes olid ka. Peatusime Valmieras ja käisime pissil. Peaaegu kollektiivselt, aga täiesti uniselt. Soovijad said täiendada alkoholivarusid täiesti ehtsa eesti õllega! Ma ju teadsin küll, et A. Le Coq ekspordib oma õlut Lätti ja muidu imelikesse kohtadesse, aga ma olin selle ära unustanud ja seda rõõmsam oli selle taasavastamine. Me ei ostnud õlut ega ka midagi kangemat. Küll tegi seda Tarmo ja ega ta kitsi poiss polnud, pakkus teistele ka. Mmh, ma ei lubanud Olaril pärast selle maitsmist enda poole hingatagi, sest see hais oli pehmelt öeldes JUBE! ja hea meelega oleksin ta bussi teise otsa saatnud, aga ma ei raatsinud, ta on ju ikkagi Olari.

Pärast seda oli uni ka läinud ja saime nautida Läti imelisi vaateid nigelatele puudele ja veidratele siltidele. Ei olnud väga huvitav. Vahepeal tundsin muret, kas bussijuht ikka teab, kuhu me läheme, sest äkki veel poleks olnud hilja talle kaart nina alla pista, aga paistis, et ta vähemalt oskab edukalt teha nägu, nagu me oleks õigel teel, nii et ma loobusin sellest mõttest.

Jõudsime lennujaama isegi õigel ajal ja mina hakkasin Aguga juttu ajama (jah, see sama Agu! Etnagu... Traf!) ja tema rääkis mulle, kuidas me kindlasti lennukiga alla kukume. Geipunkte talle selle eest! Läksime lennujaama, läbisime check-in'i ja hakkasime minu tungiva nõudmise peale wc-d otsima. Nägime, et mõned meie omad lähevad hästi tarkade nägudega hunniku kaptenite/stjuuardesside järel suunas, kus pidavat olema tualetid ja nii me siis järgnesime neile sama tähtsate nägudega, kui mitte tähtsamategagi. Seal kuhjasin oma kotid ja joped ja värgid Olari kätte ja tormasin wc-sse... järjekorda. Õnneks olid naised üllatavalt kiired, nii et mul oli ainult pooletise minuti jooksul tunne, et ma lasen kohe püksi.

Siis tuli läbi minna nendest Väravatest ja turvakontrollist. Kõik oli ilus, kuni öeldi, et me ei tohi lennukisse käsipagasina kaasa võtta üle 100ml vedeliku. Niisiis jäid me liiter vett, pool liitrit kalja ja tomatimahl meist maha. Et meil ka meeles polnud neid minu kotti panna, mille enne ära andsime. Ja siis pidin ma veel saapad ära võtma! Mul läks sellega päris palju aega, aga õnneks ei hakanud värav piibitama, kuigi ma kartsin juba, et pean keeleneedi ka ära võtma.

Olimegi rõõmsalt teisel pool ja hakkasime maksuvaba tsooni poode läbi käima. Leidsin ühe hästi ilusa hõbesõrmuse, kus oli teemantitest ratasrist peal, aga Olari ei tahtnudki seda mulle osta :( ja lagritsat ma ka ei saanud, mis oli selle reisi peaaegu kõige kurvem osa.

Varsti hakati inimesi lennukile laskma ja me olime ühed esimesed, kes peale said. Jee! Minu koht oli akna all (vahetasime Olariga ära) ja Olari oli keskel ja üks täsi istus temast teisel pool. Olime täpselt tiiva juures, nii et nägime, kuidas see tiib logises ja lahti läks ja üldse oli hästi äge.

Jätkub...

Õhkutõus oli minu kui esmakordse lendaja jaoks natuke isegi hirmus, sest stardirajal liikusime nii kiiresti! Ja kui lendu läksime, siis käisid hirmsad jõnksud kogu aeg seest läbi, nagu sisikond oleks paarkümend meetrit allapoole jäänud aeg-ajalt. Aga muidu oli hästi äge vaadata, kui me juba läbi pilvede sõitsime ja lõpuks pealpool pilvi olime. Siis oli küll tunne, nagu kõnniks (ok, lendaks :P) pilvedel ja kõik ülejäänu oli niiiiiiii sini-sinine ja maapind oli nii ruudu-ruuduline. Te ei usuks, kui kandiline sealt ülevalt kõik paistab.

Lend kulges komplikatsioonideta, sõime ära ülejäänud müslibatoonid ja värgid, mis mul kaasas olid. Olari vist natuke isegi magas - või vähemalt üritas -, aga mina vaatasin peaaegu kogu aeg aknast välja ja klõpsisin pilte. Vahepeal toodi menüüd ka ja siis saime teada, et väikse lasanjetüki, koos klaasi veini ja pisikese magustoiduga saab kõigest 7.50€ eest. Oh, joy!

Maandumine oli ka veidike hirmus, sest ma ei kujutanud ette, kui suur tümps käib, kui rattad maad puudutavad, aga õnneks polnudki väga hullu. Olime Münchenis.

Seal jooksin ma kõigepealt wc-sse ja mitte selleks, et nende sanitaarolusid vaadelda, kuigi pean mainima, et need olid paremad, kui Eestis. Kõvasti. Seal oli käte kuivatamiseks isegi käterätik. See käis nii, et oli masina sees, nagu pabergi on, ja siis sa kuivatasid, ja see osa, mida sa kasutasid, rullus tagasi ja puhas osa tuli välja. Väga osavasti tehtud!

Seejärel läksin oma reisikotti ootama sinna lindi juurde. Mitte kellelgi teisel ei olnud sellist, nagu mul, ja seepärast oli enda oma lihtne ära tunda, ja kuna see oli suhteliselt väike, siis oli ka kerge seda sealt ära võtta, ja ma ei pidanud tükk maad koos koti/kohvriga mööda linti kaasa jooksma, ise üritades seda meeleheitlikult maha tõmmata, nagu üks tädi tegi, kellel oli HIIGLASLIK kohver. Ausõna. Sinna oleks küll inimene vabalt ära mahtunud. Selline natuke väiksem inimene.

Nüüd läksime kõik välja ja hakkasime bussi ootama. Ja vaesed nikotiinikud said ka oma nälga rahuldada ja tõmmata siis, mida nad soovisid, ja mis vähemalt paistis legaalne. Siis me ootasime ja ootasime... kuni lõpuks, pärast poolt tundi, sõitis ette buss, mis pidavat meie oma olema. Kõik on rõõmsad ja tahavad hakata peale minema, aga võta näpust - enne ei saa, kui teine buss on ka ära tulnud. Jeeeehuuuuu. Siis me ootasime veel natuke. *ootab*

Jah, ok, lõpuks tuli teine buss ka ja saime minema hakata. Autobahn on saksa kiirtee. Selle ma sain varsti selgeks. Ausfahrt on... väljasõit äkki? Ma ei mäleta enam täpselt, aga igatahes oli selline silt iga natukese aja tagant.

Ja siis ma magasin natuke. Kui üles ärkasin... Austria ja MÄED! Ma nägin elus esimest korda MÄGESID! Nad olid küll veel kaugel, aga mõlemal pool teed. Sellised sinised. Ma ei tea, mida Olari arvas, aga mina igatahes hüplesin kohal nagu vist kuueaastane laps oleks teinud. Aga need olid ju mäed! Ma olen alati tahtnud mägesid näha ja algul ma ei uskunud üldse oma silmi jms, aga siiski...

Sõitsime väikestest küladest läbi. Seal oli metsikult kirikuid! Ja mäetippudes olid ristid. Ma pildistasin ja pildistasin ja pildistasin. Mind ei huvitanud, et bussiakna peegeldused peale jäid vms, see oli kõik lihtsalt nii... Uni.

... Ja siis jäime liiklusummikusse. Istusime selles TUNDE kinni. See tähendas, et jõudsime kohale väga mitu tundi hiljem kui oleksime pidanud ja kõigil oli sõitmisest kopp ees. Mul vist ei olnud. Ma sain välja vaadata, kuni pimedaks läks. Ja loomulikult - päikeseloojang. Päike paistis mägede vahelt läbi ja oli niiiiii kuldne, nii kuldne. Ja mõned majad olid ehitatud otse mäeveerele, nagu neid oleks seal kinni hoidnud nõiakunst! Ja sealsed linnad olid... naljakad. Ma ei saanudki aru, mis seal on või ei ole. Nagu olid mingid poed, nagu olid mingid elamud, aga täpselt? Pole õrna aimugi. Igal pool teede ääres olid Jeesuse kujud. Sain mõne pildi ka läbi bussiakna.

Kui kohale jõudsime, oli juba kottpime. Pidime suusaliftiga üles sõitma. Ümberringi polnud midagi näha. Ehk siis - hüpe tundmatusse pimedusse. Kõige rohkem kartsin sinna pingile istumist ja mahatulekut, aga NII hull ei olnudki. Natuke jube ikka. Samas seal üles sõitmine ei olnud üldse jube. Kuulsime lehmakellasid ja vee kohinat. Ei saanudki enne selget ettekujutust sellest, kui kõrgel me olime või mis me ümber on, kuni tuli hommik. Olime Anna-Liisa ja ta mehega ühes toas. Nad jõudsid enne ja said suure voodi, me pidime nariga leppima. Alguses oli veits kahju, aga hommikul... Ooei! Uni tuli mõnus.


*Tegelikult vist väga väss polnudki, aga millegagi peab ju põnevust ka lisama

Head ööd!