Et mida ma siis praegu mõtlen? Meenutasin eelmist aastat. Kurat, kus sai ikka lollusi tehtud. Aga mind tundes teeksin ma uue võimaluse puhul ikka samamoodi. Praegu käib tasutaks Brian Adamsi Summer of 69. Eks see suvi oli mõnes mõttes minu „Summer of 69”. Ja kõige paremaks tegi selle ikkagi lõpuks Olari.
Ma mäletan seda päeva, mil ma teda kohtasin. Mul oli mustemast must masendus (nii must, et isegi „blackest of the black blackened times infinity” tunduks selle kõrval roosa) ja mul oli seljas mu must kleit ja jalas mustad tanksaapad. Ma kõndisin Pirol ringi ja üritasin leida tuttavaid nägusid. See poleks ju tohtinud raske olla – ma teadsin suurt osa sealsest püsivast kontingendist, aga ometi olid igal pool ainult võõrad inimesed – kui nad ikka olid inimesed, mitte minu deliiriumilaadsest seisundist tingitud hallutsinatsioonid. --Hmm... Veider, ma teadsin, et ma mäletan kõike hästi täpselt, aga nüüd ma ei suuda sedagi meenutada, kas ma olin parasjagu Hiiumaale põgenemas või sealt juba tagasi...-- Aga hing oli haige, seda ma tean. Ja et see oli mais. Igatahes kui ma seal kõndisin, teadmata, kuhu minna või mida teha, nägin, et keegi lehvitab mulle (või hoopis hõikas?), ja läksin sinna poole. Algul arvasin, et see on keegi, keda ma olen mingi hetk kusagil põgusalt kohanud, aga ei – täiesti võõras seltskond. Potsatasin siis sinna oma kleidiga maha ja hakkasin raske elu üle kurtma. Suhtusin temasse küll teatava ettevaatlikkusega, sest olin juba õppinud, et päris kõiki ei maksa kohe usaldada, aga andsin oma parima, et... ma ei teagi, mida. Mingi hetk käisime tema ja Ovega Tavernas pitsat ostmas. Võtsime suure pitsa, kus olid pärlsibulad peal. Hea oli ja teretulnud leevendus mu (pidevalt) tühjale kõhule. Aga sealt see kõik algas...
...Järgmine kord nägingi teda vist Hard Rock Laagris. Mul on isegi pilt, kus me mõlemad lava ees oleme – tema minu selja taga. --Njah, see oli muidugi ka aeg, kus ma olin juba täiesti teadlik sellest, et kõiki on võimalik väga kergelt ära kasutada ja mõtlesin, et kui teised mulle haiget teevad, pean ju mina ka sellest lõpuks ikka midagi saama. Katkise hingega olen teinud nii mõndagi kurja neile, kes seda tegelikult ei vääri, aga palun, saage aru, minul oli ju ka valus!-- Igatahes tehti mulle põhimõtteliselt kõik välja, mida ma küsisin ja sageli ei pidanud ma ise seda tegemagi – pigem tuldi minult küsima, kas tohib mulle midagi kinkida jne.
Mingi hetk ma sattusin kuidagi Õnnesse. Ma ei ole päris kindel, kuidas? Aga noh, seal viis üks asi teiseni ja siis tuli juba Naked Indians Clubi õhtu Tartust väljas Impsi juures maal. Aga sellest ma ei taha rääkida, see mälestus võiks minu poolest ainult minu ja Olari jaoks jääda -- ja kunagi ehk lapselastele rääkida :P
A.
2 comments:
:D ma arvan, et kui te plaanite seda lugu oma lastelastele rääkida siis pole see vast pooltki nii lõbus. kujuta endale vana ja kortsus inimest rääkimas oma alasti seiklustest :S :P
Mh, mitte sellest ei räägi, vaid ikka sellest, kuda ma olarile ütlesin, et ma nüüd kaks ühes olen :P
Post a Comment