Nii, lõpuks ometi asi, mida ma NII kaua olen igatsenud! Ma lähen lõpuks ometi Hiiumaale! Ma tunnen juba seda viimast värinat, mis saabub siis, kui ma olen Haapsalust läbi sõitnud ja tunnen mere soolakas-kummalist lõhna ja kui siis näen laineid, mis kord sinakasrohelised, kord jälle rohekassinised, ja löövad kord vaikselt, kord nii, et vahtu pritsib kõrgele, vastu praame ja kallast... Oeh, selle hetke nimel tasub elada.
Ja siis see, kui ma olen praamil ja sõidan Heltermaa poole ja seisan vööris ning vaatan kajakaid, kes üksteise võidu lendavad ja röögivad nagu pöörased ja nõiutud, endal tuul peaaegu juukseid peast kiskumas.
Ja kui lõpuks mu tald maandub sel väiksel armsal saarel... mul on alati tunne, et ma võiks seal maapinda suudelda. Nii õnnelik annab ikka olla...
Ning need viimased kilomeetrid enne Kõrgessaaret on juba väljakannatamatud! Iga meetriga on tunne, et süda jääb järjest rohkem kurku kinni ja tahaks silmad kinni pigistada ja loota, et see on uni, millest kunagi ei ärka.
Vanaema maja juures ma juba jooksen. Kotid jms, mis seda takistavad, lendavad laias kaares mööda õue laiali ja kui ma avan nii võimatult kärsitult uksi, et vanaema ja vanaisa leida ja nad on kusagil väljas - kasvuhoones või töötoas vms... On täielik piin jälgida sekundite möödumist, mis mind veel neist eemale hoiavad... Jah.
Ja viimaks on paradiis - kodu.
A.
0 comments:
Post a Comment