Oikuihalb...

No ausõna, nii jube on olla, et halb mõeldagi, mis siis veel talumisest rääkida.

Aga jah, juba natuke üle kuu aja on möödas sellest, kui ma viimati siia kirjutasin. Ega midagi märkimisväärset, mida tasuks üles tähendada, ei olegi juhtunud. Nojah, kell on praegu veerand üksteist hommikul ja ma pole ikka veel magama jõudnud. See... ei ole ka midagi erilist tegelikult. Ma olen lihtsalt niisama töllerdanud karvaste ja sulelistega ja nii edasi.

Ahjaa, midagi siiski on olnud...

HRL

Seal käisin ära. Päris... meeldejääv oli. Loitsu, Musta Missa, Tharaphita, Galadrieli ja kindlasti veel mõne vähemolulise bändi ajal olin esireas ja sealt sai ikka kõige parema elamuse ilmselt. Räägiti, et rahvast oli vähem kui eelmine aasta, aga mina seda väga oluliselt tähele ei pannud, et inimesi poleks piisavalt olnud vms.

Kui Kalvet "10 000 eestlase" ajal lavale tuli ja laulis... no mulle tuli küll nutt kurku. Lihtsalt nii kuradi Eesti annab olla, kui siis, kui palju-palju inimesi koos karjuvad "10 000 eestlast üle mustava maa tormab hukule vastu teisiti nemad ei saa nemad ei kuula mida ütleb vaenlase valelik keel 10000 eestlast alles on veel" jne. Sest siis sa tunnedki, et tõesti, kui on alles kas või nii vähe eestlasi, me võitleme ja seisame sitkelt nagu kadakad meretuultes ja EI ANNA ALLA!

Üldsuse tähelepanud äratasin seal sellega, et lasin endale Eesti lipu pähe joonistada juuksevärvidega. Mingil kummalisel põhjusel tulid küll paar noort ja küsisid, kas ma olen fašist ja hakkasid seletama, kui antifad nad on jne. Ma ei usu, et nad ise ka aru said, mida nad räägivad.

Nagu mina ikka, sain seal päris paljude uute inimestega tuttavaks ja kokkuvõtteks ütlengi - laagris rokime, raisk!

Nojah, nüüd ma olen päris palju külmunud maasikamoosi söönud, nii et päris hea on olla juba. w00t!

Parimat,
A.