Et... Vahel tekib tunne, et lasen end liiga kergelt ära kasutada. Aga samas, kõige olulisem on mulle siiski minu enda heaolu. Ja mul kehtib pigem vorst vorsti vastu põhimõte. Ma võin ju head teha, kui ise kasu saan. Aeg-ajalt teen kallitele inimestele erandeid ka. Varem oleksin kõigile teinud. Aga selles vahe ongi.
Ma pole enam nagu varem. Kui oleksin, poleks ma seda aastat üle elanud. Mulle on öeldud, et olen nõrk. Heh, kui see inimene saaks olla päeva minu nahas, tunda, näha ja mäletada seda, mida mina, saaks ta aru. Ma olen tegelikult kuradi tugev inimene. Eriti nüüd. Ja tänu temale. Irooniline.
Mulle läheb kõik palju vähem korda, hoolin vähem, ütlen otse välja, kui mulle midagi ei meeldi. Noh, ma tean, see ei meeldi paljudele, kes mind kauem tunnevad, aga selline ma nüüd olen. Jah, olen palju muutunud. Olen nüüd natuke selline "paha" tüdruk. Aga ma ei taha enam kedagi lähedale lasta. Ma tean, mulle tehtaks jälle haiget. Ma muutun üldse väga pehmoks ära. Nii ei tohi enam.
Kellele ei meeldi, siis on mul väga kahju, aga leppige sellega või laske jalga. Sest see on reaalsus ja ma ei tea, mis edasi saab... kui üldse saab midagi.
Ma kirjutasin vahepeal jälle. Päris palju kohe. Ei tea, kas peaksin selle arvutisse ka trükkima. Mul vist ongi käsikiri ära kadunud. Peab üles otsima. Aga kust otsimist alustada? Algusest?
Te ju teate, et ma ei löö millelegi risti ette ja võin aeg-ajalt päris... lolle ja napakaid asju teha. Jah, Tartu raekoja purskkaevus käimine kuulus ka nende hulka. Aga see polnud minu süü! Eriti... Noh, palav oli ju ja ega mina ilma kontrolli.
Kas kellelgi on mulle tööd pakkuda? Ma oskan peaaegu kõike ja mida ei oska, õpin ära. Palka väga palju ei küsi. Natukene tahaks ikka. HRL-ile tahaks minna. Muidugi, te võite ju mulle pileti kinkida ka... *blink-blink-hint-hint*
Ma oleks eile peaaegu haiglasse sattunud. Kõht valutas nagu põrguline ja ma pidin peaaegu padja ära sööma, et mitte röökida. Valuvaigistid ja muu crap ei aidanud, nagu alati. Nüüd lihtsalt ropsituurid. Numzik.
Oeh, ema peksab minema. Isa ei julge sööma tulla, kuni ma samas toas olen...
Aga pole ka imestada, kui arvestada, mis juhtus tüübiga, kes mu õllega üle kaalas. Aga sellest siis juba homme ;)
A.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Mitte et nüüd sedajateistjakolmandat, aga täna on juba ülehomme.
Mis selle mehega juhtus...?
Aah, ma mölisesin taga väga pikalt ja kurjalt, kuni ta suht värinaga ütles, et tal tuli just üks kohtumine meelde ja jooksis ära.
Post a Comment