See on tegelikult eilne postitus

Kirjutasin ükspäev südamevalu käes vaeveldes sellise luuletuse:

Katkine klaas terveks ei saa
Seda ei anna parandada
Võid ju proovida teibiga
Või terveks selle valetada

Katkine klaas selliseks jääb
Kuni keegi tuleb ja näeb
Naeratades sirutab käe
Südagi siis vabaneb jääst

Katkine klaas alati meenutab
Kuidas tuli ja kõvasti virutas
Irvitas näkku, minema kiirustas
Enne valed kokku keerutas

Njah, suuremate emotsioonide ajel tuleb ikka rohkem loomingut, kui muidu. Aga täna juhtus kummaline asi - ma olin ikka õnnelik. Ja olen praegu ka. Kuidagi harjumatu tundub. Eks näis, kuhu asi tüürib... ja millise kiirusega sõuab.

Üks uskumatu asi juhtus veel - sain vene keeles suulise vastamise eest nelja! Ma olen hämmingus, kui pehmelt väljenduda. Ja ajaloo töö sain ka viie. Hämming suurenes veelgi. Ja samas prantsuse keelde ei läinud - selles osas on kõik tavaline vähemalt. Aga no kuulge, ma oleksin pidanud kella viieni koolis kükitama siis! See peaks ju natukenegi vabandama...

Loen praegu raamatut "Ilusad tüdrukud ei kuku taevast". Olen seda korra juba lugenud ja kerget kahtlust ja hämmingut tundes (jääb mulje, nagu ma kõnniks terve päeva ringi justkui taevast alla sadanud) võtsin selle uuesti kätte. Ja veelgi suuremat imestust tundes hakkasin seda lugema. Miks küll? Kas ma midagi paremat ei leidnud? Terve riiul on ilukirjandust ja muud sellist täis. Aga eks vahepeal peab mõistus puhkama ka. Niisiis ma loen, kuidas üks tibi saab väga lambist modelliks ja armub ja muu selline jama. Mõttetu. Sõin lugemise ajal ära paki küpsiseid ja greibi. Kõhu sain vähemalt täis.

Ma pole ammu joonistanud, aga jubedalt tahaks. Arvan, et võtan järgmisse bändiproovi ploki ja pliitasi(d) kaasa ja hakkan St. Rocki liikmeid paberile jäädvustama. See saab kuri olema. Ma ju ei oska inimesi joonistada. Ainult kahtlaseid elukaid. Ja maalida meeldib mulle ka. Kunstikooli lõputunnistusel on maalimine ka ainus aine, mille taga uhkes üksinduses hinne "viis" ilutseb. Ülejäänud olid neljad, lõputöö kaasaarvatud.

"Ei ole parimaid, halvimaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu" - Alliksaar. Mulle meeldib see mõte. Tegelikult võikski ju nii elada.

Mobiiltelefoni laadija juhe on lohakalt lauale pandud. Kõik puha keerdus...

A.