Olen seda postitust lubamatult kaua edasi lükanud lootuses, et seda polegi vaja teha, aga nüüd on see käes. Sellel siin on lõpp. Mu elus on uus suur seiklus ja see lausa kisendab uue blogi järele. Jätan loomulikult selle alles, aga liigitub see kõik tolmuste arhiivide alla, mida aeg-ajalt saab uurimas käia, et vanu häid aegu meenutada.
Uut seiklust siin ei avalikusta - kes tahab, tuleb ja küsib ise teed uue kirjakambri juurde :)
Armastusega teie,
Adunaphel.
Tuesday, September 29
Thursday, June 18
Remondipäevik 2
Njah, oleks siis remont sealkohal pooleli jäänud, aga ei... Mingi imelik tunne sundis tagant ja ajendas tegudele! Võib-olla oli see tahtmine teha midagi ise ja õigesti ja kõige ilusamini maailmas! Eeh, siinkohal pean nentima, et kuigi ma seda veel tol hetkel ei teadnud, võin nüüd omadest kogemustest kinnitada, et ainuüksi sellest tahtmisest ei piisa. Peab olema ka oskusi (kas või oskus internetist õpetusi ja juhendeid otsida) ja viitsimist.
K, 10.juuni '09
Hommik algas minu jaoks viimast korda Aleksandri tänavas. Sõin kiirelt ühe kukli, võtsin mingi toidukraami kaasa ka ja hakkasin Raudtee poole liikuma. Sinna jõudes hakkasin suure innuga tööle lootuses sel päeval midagi vägevat korda saata. Alustasin siis magamistoaga. Täpsemalt oli seal vaja üks sein kinni katta, sest see oli kaetud mingi savivärgiga ja seda tuli tolmu ja värvi ja muu kurja eest kaitsta, mis remondi ajal juhtuda või rünnata võib. See oli... omamoodi kogemus. Alguses ei suutnud ma välja mõelda, millise süsteemiga ma ajalehti seina peaksin panema. Proovisin ühte ja teist pidi, kuni otsustasin, et kõige otstarbekam on kõigepealt ajaleht servaga veidike üle aknalaua panna, paras jupp teipi rulli küljest lahti rebida ja siis see ajalehe külge panna ning seejärel seinale. Peaaegu et isegi toimis. Mõnikord läks teip natuke keerdu ja kleepus igale poole mujale ja mõnikord läks ajaleht kortsu, aga tubli tükk sai enne ikka tehtud kui kopa ette viskas.
Vahelduseks võtsin kardinapuud akna eest ära. Ruloo ka. Sellega oli jälle natuke nuputamist, sest mul polnud õrna aimugi, kuidas see peaks seina küljest maha käima. Ma oletasin, et see kardinaosa koos pulgaga peaks sealt kuidagi eraldi välja käima, aga kuidas, seda ei õnnestunud mul välja nuputada. Kruvisin siis ühe otsa enamvähem lahti ära, kui hakkasin mõtlema, et kui ma selle täitsa lahti keeran, võib see teoreetiliselt ju ära murduda, kui ta sinna ripnema jääb... Võtsin siis jälle vana hea teibirulli ja teipisin selle ühe otsa tavalise kardinapuu külge, mis veel üleval oli. Oma tooliga teise otsa ronides leidsin aga, et ei mahu kuidagi kruvikeerajaga õigesse kohta. Sahmerdasin siis seal natuke ja järsku jäi kardinaosa koos pulgaga mulle kätte. Ma ei tea, kuidas see juhtus, nii et ausalt öeldes võib selle tagasipanemine natuke keerukaks osutuda, aga noh, eks näis :D
Veel tegelesin sel päeva köögiaknaga. Kuna siin olid kõik aknad vahetatud, aga köögiaknal olid veel põsed tegemata, oli see esimene asi, mis tuli seal korda ajada. Ta oli sinna aknaäärtesse kipsplaadid pannud, aga need ulatusid seinast natuke ettepoole (st, olid liiga laiad) ja need tuli kuidagi seinaga samale kaugusele saada. Isa soovitas vaibanuga, millega ma ka algul üritasin, kuid loobusin võrdlemisi kiiresti, sest tulemusi eriti polnud ja hääl, mida see tekitas, oli jube. Nüüd tuli jälle vana hea mõistus appi võtta. Mulle tuli meelde, et ma ostsin endale kunagi pahtlilabida, et sellega ühelt vanalt kapilt lakki maha kraapida ja nüüd kulus see päris ära. Hööveldasin sellega siis kipsplaadi serva ja edenes päris hästi, kuni käed hakkasid pisut ära väsima ja jõudsin kohani, kus oli vaja rohkem seda maha võtta. Nüüd hakkas verd ja higi pritsima. Tegelikult põhiliselt siiski ainult verd. Käsi libises pidevalt suunas x ja nukid kündsid seda mõnusat kipsipinda ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Hea, et seal nüüd pahtlikiht peal on, muidu oleks kogu see veresaun ikka näha ja see oleks päris õõvastav, ma arvan.
Kuna mu käsi esimese plaadi lõpuks võrdlemisi paistes ja katki oli, otsustasin teise plaadi mõneks teiseks korraks jätta ja tegin oma esimesed katsetused makroflexiga. Lugesin päris hoolikalt selle kasutusjuhendit jms, sest ma olin suhteliselt veendunud, et see on midagi millega ma enam hakkama ei saa. Raputasin siis purki, panin otsiku külge, keerasin pudeli tagurpidi ja... Hoplaa! Ongi! Tuligi makroflex välja. Esimese proovilennu tegin muidugi ajalehe peal, et näha, kuidas see sealt välja tuleb ja kuidas paisub jms. Nüüd oli kord kipsplaadi ja seina vahelise prao käes. Suur oli mu rõõm, kui esimesed 7cm kõik hästi läks ja seda suurem üllatus, kui järgmised 4cm sealt alla potsatasid... Õnneks olin ma ettenägelikult ajalehe selle koha alla pannud, nii et lõpuks kõrgus seal mägi makroflexi, aga ka pragu oli enamvähem täidetud.
Ma kirjutaksin sellest ka, et mul sai natuke enne seina katmise lõppu teip otsa ja nii jäigi esialgu sinna tükk lahtist pinda või et ma ei suutnud kuidagi makroflexi otsikut puhtaks saada, aaga ma olen hetkel liiga unine.
Vahepeal tuli veel üks ilus noormees ja tõi mulle voodi ja madratsi, mille Olari vanemad meile ostsid. See on suuuuur!!! Hetkel on see madrats meil lihtsalt keset elutoa põrandat ja siin me ka magame.
Samal õhtul käisime veel Olariga ehituspoes ja ostsime seinavärvid ära. Magamistoa jaoks kollase ja kööki rohelise. See läks palju raha maksma.
Veel jõudsime kolmapäeval kolida. Egon oli nii lahke ja tuli meile oma suure autoga appi :) Saime kahe korraga kõik asjad ära toodud ja veel aitas ta Olaril köögikapid garaaži vedada.
Lõpp.
K, 10.juuni '09
Hommik algas minu jaoks viimast korda Aleksandri tänavas. Sõin kiirelt ühe kukli, võtsin mingi toidukraami kaasa ka ja hakkasin Raudtee poole liikuma. Sinna jõudes hakkasin suure innuga tööle lootuses sel päeval midagi vägevat korda saata. Alustasin siis magamistoaga. Täpsemalt oli seal vaja üks sein kinni katta, sest see oli kaetud mingi savivärgiga ja seda tuli tolmu ja värvi ja muu kurja eest kaitsta, mis remondi ajal juhtuda või rünnata võib. See oli... omamoodi kogemus. Alguses ei suutnud ma välja mõelda, millise süsteemiga ma ajalehti seina peaksin panema. Proovisin ühte ja teist pidi, kuni otsustasin, et kõige otstarbekam on kõigepealt ajaleht servaga veidike üle aknalaua panna, paras jupp teipi rulli küljest lahti rebida ja siis see ajalehe külge panna ning seejärel seinale. Peaaegu et isegi toimis. Mõnikord läks teip natuke keerdu ja kleepus igale poole mujale ja mõnikord läks ajaleht kortsu, aga tubli tükk sai enne ikka tehtud kui kopa ette viskas.
Vahelduseks võtsin kardinapuud akna eest ära. Ruloo ka. Sellega oli jälle natuke nuputamist, sest mul polnud õrna aimugi, kuidas see peaks seina küljest maha käima. Ma oletasin, et see kardinaosa koos pulgaga peaks sealt kuidagi eraldi välja käima, aga kuidas, seda ei õnnestunud mul välja nuputada. Kruvisin siis ühe otsa enamvähem lahti ära, kui hakkasin mõtlema, et kui ma selle täitsa lahti keeran, võib see teoreetiliselt ju ära murduda, kui ta sinna ripnema jääb... Võtsin siis jälle vana hea teibirulli ja teipisin selle ühe otsa tavalise kardinapuu külge, mis veel üleval oli. Oma tooliga teise otsa ronides leidsin aga, et ei mahu kuidagi kruvikeerajaga õigesse kohta. Sahmerdasin siis seal natuke ja järsku jäi kardinaosa koos pulgaga mulle kätte. Ma ei tea, kuidas see juhtus, nii et ausalt öeldes võib selle tagasipanemine natuke keerukaks osutuda, aga noh, eks näis :D
Veel tegelesin sel päeva köögiaknaga. Kuna siin olid kõik aknad vahetatud, aga köögiaknal olid veel põsed tegemata, oli see esimene asi, mis tuli seal korda ajada. Ta oli sinna aknaäärtesse kipsplaadid pannud, aga need ulatusid seinast natuke ettepoole (st, olid liiga laiad) ja need tuli kuidagi seinaga samale kaugusele saada. Isa soovitas vaibanuga, millega ma ka algul üritasin, kuid loobusin võrdlemisi kiiresti, sest tulemusi eriti polnud ja hääl, mida see tekitas, oli jube. Nüüd tuli jälle vana hea mõistus appi võtta. Mulle tuli meelde, et ma ostsin endale kunagi pahtlilabida, et sellega ühelt vanalt kapilt lakki maha kraapida ja nüüd kulus see päris ära. Hööveldasin sellega siis kipsplaadi serva ja edenes päris hästi, kuni käed hakkasid pisut ära väsima ja jõudsin kohani, kus oli vaja rohkem seda maha võtta. Nüüd hakkas verd ja higi pritsima. Tegelikult põhiliselt siiski ainult verd. Käsi libises pidevalt suunas x ja nukid kündsid seda mõnusat kipsipinda ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Hea, et seal nüüd pahtlikiht peal on, muidu oleks kogu see veresaun ikka näha ja see oleks päris õõvastav, ma arvan.
Kuna mu käsi esimese plaadi lõpuks võrdlemisi paistes ja katki oli, otsustasin teise plaadi mõneks teiseks korraks jätta ja tegin oma esimesed katsetused makroflexiga. Lugesin päris hoolikalt selle kasutusjuhendit jms, sest ma olin suhteliselt veendunud, et see on midagi millega ma enam hakkama ei saa. Raputasin siis purki, panin otsiku külge, keerasin pudeli tagurpidi ja... Hoplaa! Ongi! Tuligi makroflex välja. Esimese proovilennu tegin muidugi ajalehe peal, et näha, kuidas see sealt välja tuleb ja kuidas paisub jms. Nüüd oli kord kipsplaadi ja seina vahelise prao käes. Suur oli mu rõõm, kui esimesed 7cm kõik hästi läks ja seda suurem üllatus, kui järgmised 4cm sealt alla potsatasid... Õnneks olin ma ettenägelikult ajalehe selle koha alla pannud, nii et lõpuks kõrgus seal mägi makroflexi, aga ka pragu oli enamvähem täidetud.
Ma kirjutaksin sellest ka, et mul sai natuke enne seina katmise lõppu teip otsa ja nii jäigi esialgu sinna tükk lahtist pinda või et ma ei suutnud kuidagi makroflexi otsikut puhtaks saada, aaga ma olen hetkel liiga unine.
Vahepeal tuli veel üks ilus noormees ja tõi mulle voodi ja madratsi, mille Olari vanemad meile ostsid. See on suuuuur!!! Hetkel on see madrats meil lihtsalt keset elutoa põrandat ja siin me ka magame.
Samal õhtul käisime veel Olariga ehituspoes ja ostsime seinavärvid ära. Magamistoa jaoks kollase ja kööki rohelise. See läks palju raha maksma.
Veel jõudsime kolmapäeval kolida. Egon oli nii lahke ja tuli meile oma suure autoga appi :) Saime kahe korraga kõik asjad ära toodud ja veel aitas ta Olaril köögikapid garaaži vedada.
Lõpp.
Friday, June 12
Remondipäevik
Õmm, seda et esmaspäeval saime Päris Oma Korteri võtmed kätte ja veetsime oma esimesed kogu seda õndsust uurides ja püüdes aimata, mis meid ees ootab. Arvasime, et eks köögis tuleb aknaääred ära teha ja uus tapeet panna. See oleks meie poolt kõik olnud. Et miks siis on praegu kõik me asjad kuhjatud keskmisse tuppa ja köök ning magamistuba näevad välja nagu miiniväljad, kust on kari põtru üle jooksnud? See juhtus nii...
T, 9.juuni '09
Alustasin hommikut plaaniga minna ehituspoodi, osta makroflexi, pahtlit ja seinavärvi. Seejärel aga otsustasin igaksjuhuks isaga ühendust võtta, et uurida olemasoleva plaani vettpidavust ning vajadusel alternatiivsete võimaluste olemasolu. Tjah, peale päris pikka aega kestnud skype'i kõnet otsustas isa, et ta peab siiski ise keset tööpäeva Põlvast Tartu sõitma ja asja oma silmaga üle vaatama - nähtavasti polnud minu seletused ja vaated asjast piisavalt selged.
Ok, läksin kohale (ehk siis kesklinna korterist Päris Oma Korterisse), ise muretsedes, et olin nüüd oma jutuga asja kindlasti suuremaks ja keerulisemaks puhunud, kui see tegelikult oli ja et isa kohaletulek on kindlasti täiesti mittevajalik, mida ta sinna jõudes ka ise taipab.
Isa oodates hakkasin köögis tapeeti maha tõmbama. Ei saa öelda, et see oleks väga raske olnud, kuna suur lahmakas rippus juba täitsa vabatahtlikult seinast eemal ja kogu ülejäänud värk oli lihtsalt vana ja koleda ja libeda veneaaegse värvi peale kleebitud. Mõned üksikud kohad olid, kuhu oli vist liimi ka pandud, ja neid kohti pidin ka pärast veega leotama, et tapeedi/liimijäänuseid maha nühkida.
Kui spetsialist kohale jõudis, läks asi karmiks ja minu naiivsele nimekirjale (köögis aknaääred ja seinavärv) lisandus veel:
Magamistuba:
lagi värvida (sellega seoses üks sein ajalehtedega katta, kuna see on kaetud mingi ilusa roostepunase savivärgiga)
seinad värvida (sinna oli värvitav tapeet pandud)
põrand lihvida
põrand lakkida
Köök:
aknaääred (makroflex, pahtel, värv)
seinad karestada
seinad värvida
põrand vahetada (sellega jõudsime lõpuks siiski nii kaugele, et vahetame kokkuhoiu mõttes lihtsalt linoleumi ära)
uus köögimööbel
uus külmkapp (me mõtlesime algul kasutatud osta, aga sellele oli vanaema vastu)
seinaplaatide vahed uuesti silikooniga katta
uksepiit (ja uks?) üle värvida (sama ka vannitoa uksepiidaga)
Vannituba ja elutuba õnneks väga puutuma ei pea, kuigi isa leidis seal akna äärtest mõned praod, mille ma võib-olla silikooniga kinni plätserdan. Eks näis.
Pluss siis pikk nimekiri kõigi vahenditega, mida nende tööde teostamiseks vaja läheb. Ahjaa, Tuulikindlad pistikupesad peame ka ostma ja kõik needsamusedki välja vahetama, mis meil korteris on.
Läksime siis Espaki (kiidan siinkohal oma Koduomaniku kaarti, millega ma seal 10% soodustust saan ^^) ja kõndisime seal oma 2+ tundi ringi, enne kui saime enamvähem kõik vajaliku. Seinavärvid ja põrandalakk ja linoleum jäid seekord ostmata. Suundusime siis tagasi, painme kraami korterisse ja isa viskas mu Selverisse, sest olin juba tükk aega nälga kurtnud ning läks ise tööle tagasi. Kui koju jõudsin olin nagu laps kommipoes - ei osanud millegagi pihta hakata. Tundsin end metsikult abituna, sest pole elu sees muud remondiga seonduvat teinud kui pisikese lapsena seinalt (vanemate loata) tapeeti maha kiskunud ja suuremana (vanemate loaga) tapeeti seinalt maha kiskunud. Ahjaa, Hiiumaal värvisin ühe pisikese tooli ka kunagi ära, aga katsin selle liiga paksu värvikihiga, nii et ka seda ei saa ilmselt suuremaks õnnestumiseks lugeda.
Tegelesingi siis lihtsalt edasi köögi tapeedivabastamisega ja liistude eemaldamisega. Õhtul tuli Olari ka, kui tal tööpäev lõppes ja viisime köögist pooled (ehk siis 2) kapid välja. Ja tal oli isegi meeles töö juurest ajalehti kaasa võtta, nagu ma olin palunud ^^ Seejärel läksime kesklinna korterisse ja pakkisime veel natuke.
Lõpp.
T, 9.juuni '09
Alustasin hommikut plaaniga minna ehituspoodi, osta makroflexi, pahtlit ja seinavärvi. Seejärel aga otsustasin igaksjuhuks isaga ühendust võtta, et uurida olemasoleva plaani vettpidavust ning vajadusel alternatiivsete võimaluste olemasolu. Tjah, peale päris pikka aega kestnud skype'i kõnet otsustas isa, et ta peab siiski ise keset tööpäeva Põlvast Tartu sõitma ja asja oma silmaga üle vaatama - nähtavasti polnud minu seletused ja vaated asjast piisavalt selged.
Ok, läksin kohale (ehk siis kesklinna korterist Päris Oma Korterisse), ise muretsedes, et olin nüüd oma jutuga asja kindlasti suuremaks ja keerulisemaks puhunud, kui see tegelikult oli ja et isa kohaletulek on kindlasti täiesti mittevajalik, mida ta sinna jõudes ka ise taipab.
Isa oodates hakkasin köögis tapeeti maha tõmbama. Ei saa öelda, et see oleks väga raske olnud, kuna suur lahmakas rippus juba täitsa vabatahtlikult seinast eemal ja kogu ülejäänud värk oli lihtsalt vana ja koleda ja libeda veneaaegse värvi peale kleebitud. Mõned üksikud kohad olid, kuhu oli vist liimi ka pandud, ja neid kohti pidin ka pärast veega leotama, et tapeedi/liimijäänuseid maha nühkida.
Kui spetsialist kohale jõudis, läks asi karmiks ja minu naiivsele nimekirjale (köögis aknaääred ja seinavärv) lisandus veel:
Magamistuba:
lagi värvida (sellega seoses üks sein ajalehtedega katta, kuna see on kaetud mingi ilusa roostepunase savivärgiga)
seinad värvida (sinna oli värvitav tapeet pandud)
põrand lihvida
põrand lakkida
Köök:
aknaääred (makroflex, pahtel, värv)
seinad karestada
seinad värvida
põrand vahetada (sellega jõudsime lõpuks siiski nii kaugele, et vahetame kokkuhoiu mõttes lihtsalt linoleumi ära)
uus köögimööbel
uus külmkapp (me mõtlesime algul kasutatud osta, aga sellele oli vanaema vastu)
seinaplaatide vahed uuesti silikooniga katta
uksepiit (ja uks?) üle värvida (sama ka vannitoa uksepiidaga)
Vannituba ja elutuba õnneks väga puutuma ei pea, kuigi isa leidis seal akna äärtest mõned praod, mille ma võib-olla silikooniga kinni plätserdan. Eks näis.
Pluss siis pikk nimekiri kõigi vahenditega, mida nende tööde teostamiseks vaja läheb. Ahjaa, Tuulikindlad pistikupesad peame ka ostma ja kõik needsamusedki välja vahetama, mis meil korteris on.
Läksime siis Espaki (kiidan siinkohal oma Koduomaniku kaarti, millega ma seal 10% soodustust saan ^^) ja kõndisime seal oma 2+ tundi ringi, enne kui saime enamvähem kõik vajaliku. Seinavärvid ja põrandalakk ja linoleum jäid seekord ostmata. Suundusime siis tagasi, painme kraami korterisse ja isa viskas mu Selverisse, sest olin juba tükk aega nälga kurtnud ning läks ise tööle tagasi. Kui koju jõudsin olin nagu laps kommipoes - ei osanud millegagi pihta hakata. Tundsin end metsikult abituna, sest pole elu sees muud remondiga seonduvat teinud kui pisikese lapsena seinalt (vanemate loata) tapeeti maha kiskunud ja suuremana (vanemate loaga) tapeeti seinalt maha kiskunud. Ahjaa, Hiiumaal värvisin ühe pisikese tooli ka kunagi ära, aga katsin selle liiga paksu värvikihiga, nii et ka seda ei saa ilmselt suuremaks õnnestumiseks lugeda.
Tegelesingi siis lihtsalt edasi köögi tapeedivabastamisega ja liistude eemaldamisega. Õhtul tuli Olari ka, kui tal tööpäev lõppes ja viisime köögist pooled (ehk siis 2) kapid välja. Ja tal oli isegi meeles töö juurest ajalehti kaasa võtta, nagu ma olin palunud ^^ Seejärel läksime kesklinna korterisse ja pakkisime veel natuke.
Lõpp.
Wednesday, May 27
Saturday, April 18
Mõnikord ei jaksa.
Miks ma tunnen nii, et teised inimesed, kel on lapsed, on oma õiguse olla lapsevanem juba välja teeninud, aga mina pean selle kallal alles praegu töötama? Miks ma tunnen, et peaksin pingutama 10x rohkem kui seda praegu teen, aga ometi tunnen juba praegu, et alati ei jaksa. Ei jaksa lihtsalt tugev olla. Miks tugev? Kas ei peagi ma iga päev tõestama, et ma olen hea ema, elukaaslane, sõber, õpilane, linnakodanik, tütar, õde, lapselaps jne? Ja oleks siis, et ma suudaksin sellest nimekirjast midagi hästi teha, aga ei... Ma tahaks teha kõike ja kõige paremini ja loomulikult tuleb see kõik siis ainult poolikult välja. Ning siis hakkan ma end haletsema, sest ma tunnen end jälle ebaväärilisena selle kõige suhtes, mis mul on. Siis on hästi kurb... ikka kohe hästi kurb. Siis tahaks lausa midagi lolli teha, aga ei tee. Sest siis mul tuleb jälle meelde, mis mul olemas on ja et...
A.
A.
Thursday, February 26
Raamat V
Lugesin eile Octave Mirbeau "Piinade aeda". Pean tunnistama, et algus oli natuke igav, mida kindlasti võimendas põhimõtteliselt äärest-ääreni ja imepisikeses kirjas tekst. Edasi läks natuke huvitavamaks, kuigi häirisid kohati meetripikkustena tunduvad kirjeldused (seda eriti lõpupoole). Mingit konkreetset värki nagu polnudki :D lihtsalt üks kärestikuna voolav ja hüplev lugu. Olgu, kuna mul mõte praegu üldse ei jookse, ei kirjuta ka rohkem. Vot!
Aah, nii palju siis ka veel siiski, et ma polegi päris kindel, kas soovitada seda teost teistele või mitte, aga kui kiiksuga raamatud meeldivad, siis... See oli kindlasti kiiksuga. :P
A.
Aah, nii palju siis ka veel siiski, et ma polegi päris kindel, kas soovitada seda teost teistele või mitte, aga kui kiiksuga raamatud meeldivad, siis... See oli kindlasti kiiksuga. :P
A.
Wednesday, February 25
Luba tappa
Nojah... tegelikult pole mitte luba tappa, vaid autot juhtida. Ma vägavägaväga loodan, et nende kahe asja vahel pole seost.
Mul on juhiload!!! Või ok, tegelikult saan plastload alles homme, aga autot võin juhtida juba 12ndast veebruarist alates. Vägev, onju?! Eriti kuna läksin ARKi sõidueksamile nii, et polnud kuu aega üldse autoroolis olnud. Igatahes jah. JEEEE!
A.
Mul on juhiload!!! Või ok, tegelikult saan plastload alles homme, aga autot võin juhtida juba 12ndast veebruarist alates. Vägev, onju?! Eriti kuna läksin ARKi sõidueksamile nii, et polnud kuu aega üldse autoroolis olnud. Igatahes jah. JEEEE!
A.
Subscribe to:
Posts (Atom)
